Maakonnahaigla Toris ning selle kirev ja värvikas ajalugu

Saaremaa Muuseumil on kirja pandud põnevaid pajatusi Saaremaa Maahaiglast Toris. Võtsime Maret Soorski kirjasulest ilmunud teksti, jupitasime ära ning avaldame osade kaupa ka siin Kuressaare Haigla kodulehel. Sõidame tagasi 18. sajandisse, kui sajandi lõpus tuli Saaremaa rüütelkond mõttele rajada linna hospital „parandamatult haigete ja vaeste eest hoolitsemiseks ja nende ülalpidamiseks.

Hospitali kuraatoriks kutsuti J.W.L. von Luce. Hospidal pidi tulema Vetlanina laiule Põduste jõe suudmes. Juba enne lepingu sõlmimist kutsuti Kaarma ja Kärla talumehi üles ehitusplatsile paekivi vedama. Linna magistraat ja rüütelkond leppisid lõpuks kokku järgmises. Linnainimestele pidi jääma 6 voodikohta, toidu ja ravimite eest lubas linn ise maksta. 

Kaluritel lubati edaspidigi Vetlaninal oma võrke kuivatada ja parandada, küll aga pidid nad laiul asunud kalamajad maha lammutama. Lepingus oli eraldi punkt majapidaja kohta, mis ütles: „ökonoom ei tohi müüa õlut või midagi taolist kaluritele ega teistele saart külastatavatele.” 

1803. aastal sai haigla ehitusõiguse kubermangu sekretär Gustav Heinrich von Bartholomaei. Järgmise aasta sügisel läksid ehitusettevõtja, kuraator ja maanõunik hoonet üle vaatama. 

Kohapeal selgus, et akendel puudusid luugid, köögil ei olnud põrandat, tisler oli oma tööd kohati väga lohakalt teinud jne. Rohketele puudustele vaatamata otsustati hoone siiski vastu võtta. Ehitusvigade parandamine ja hoone sisustamine võttis veel aega. 1808. aastal levitati kihelkondades teadet, et haiglasse võetakse vastu parandamatuid haigeid.

Sügisel tulid esimesed patsiendid. Maril oli „käsi kange ja teisi vigu, ” Ingel oli hoopis „kuivanud käega” ja Hedi oli pime. Luce leidis peagi, et vastu talve pole mõtet raviga alustada. Patsiendid saadeti koju tagasi ja igaüks sai toetuseks 2 rubla. Algus oli vaevaline, sest puudus selge ettekujutus, kuidas üks raviasutus peaks toimima. Järgmisel aasta suvel läksid mõned patsiendid vabatahtlikult minema, sest olid haiglas olemisest tüdinenud. Üks Leenu nimeline naine aga sai täiesti terveks. Seda peeti suureks imeks ja temalt nõuti ravikulud tagasi. Tänapäeva mõistes oli tolleaegne haigla pigem hooldekodu kui raviasutus. Tasapisi hakkas raviasutus toimima, osteti mööblit, palgati arst, ökonoom, kolm põetajat. Haigla kulud kanti rüütelkonnale kuulunud Laadjala mõisa rendituludest. Ehitati saun, elumaja arstile ja ökonoomile. Põduste jõe linnapoolsele harule ehitati sild, küll puust, aga mitte kivist, nagu oli alguses plaanitud.

Hospidali kuraator Johann Wilhelm Ludvig von Luce (1756 Saksamaa–1842 Kuressaare) õppis usuteadust ja tuli 1781. aastal Saaremaale pastoriks. Pärast esimese naise surma läks Saksamaale arstiteadust õppima. 1788. aastal naasis Saaremaale, nüüd juba arstidiplomiga. 1795. aastal tõsteti Luce aadliseisusse. Kõiki tema ameteid ja töid-tegemisi ei jõua siin üles lugeda. Vast lühidalt Luce tegevusest estofiilina. Luce sulest ilmus kaheosaline raamat „Sarema Jutto ramat mis marahwa römuks ja kassuks.” See sisaldab õpetlikke lugusid, kuidas headus, hoolsus ja sõnakuulelikkus viivad paremale elujärjele, kui varastamine ja prassimine. 1817. aastal asutas Luce Kuressaares esimese eesti kultuuriga tegeleva ühingu Kuressaare Eesti Seltsi. Luce ei jõudnud eesti keele ilu ära kiita. Kui talumees öelnud hobusele „Mine üle silla,” siis Luce kõrvus kõlanud see nagu muusika.

Uuel sajandil püüti nüüd juba päris vanas majas jõudumööda uuendustega kaasa minna. 1901. aasta lõpus asutati maahaigla juurde ämmaemandate ehk siis vanaemade kool, nagu seda tol ajal nimetati. Igal aastal korraldati mitu kursust ja korraga võeti vastu neli naist, üks ühest kihelkonnast . Õppetöö, korter ja toit olid priid. Varsti leiti, et haiglas oleks vaja mõningaid ümberkorraldusi teha, sest puuduvad „parema publikumi jaoks ruumid.” Viimaste all peeti silmas ülemere tulnud patisaksu. 1910. aastal kuulutatigi välja maalaatsareti juurdeehitustööde vähempakkumine. Plaanis oli teisele korrusele ehitada korraliku sisseseadega kuus uut palatit. 1912. aasta alguses seadis Wildenbergi vabriku elektrik x-kiirte ehk röntgeni aparaadi üles. Esimene pilt tehti ühe mehe jalast, mis oli kahe puu vahele jäänud. Kui arst leidis esialgsel läbivaatusel luul ühe murru olevat, siis imeaparaat näitas veel teisegi kätte.

Iseseisvusaja alguses oli Saaremaal kolm raviasutust: 60 kohaga ühine linna- ja maakonnahaigla Toris , Audaku leprosoorium (asutatud 1904) samuti 60 voodikohaga ja Pilguse vaimuhaigete varjupaik (asutatud 1913) 35 kohaga. 1930. aastateks oli Toris asunud üle sajandi vanune hoone raviasutuseks täiesti kõlbmatuks muutunud. Maja oli vajunud ja niiske. Kõrgvee ajal loksusid lained kõigest 20–30 m kaugusel. Mehed ja naised olid koos ühes palatis, nakkushaigeid ei saanud vajalikul viisil teistest eraldada. Kogu haigla peale oli ainult üks vannituba kahe vanniga. Kui Lossi t 1 avatud moodsas apteegis oli laboratoorium teistest ruumidest eraldatud klaasuste ja akendega, siis haiglas asus see ainsas vannitoas. 1936. aastal avaldati ajalehes viimaste aastate ravialuste arv haiglas. 1925. aastal oli neid 518, 1934. aastal aga juba 910. 1936. aasta suvel kiitis vabariigi valitsus heaks uue haigla ehitamise plaanid. Akadeemik Aleksander Poleštšuk oli uue haigla Aia tänavale ehitamise vastu. Tema meelest oleks sobiv koht olnud linna ja Marienthali vahel. Ehitustööd Aia t 25 algasid 1937. aasta juulis arhitekt Edgar Johan Kuusiku poolt täiendatud projekti järgi. Ehitusettevõtjad olid aktsiaselts „ Joh. Kahu ja Ko,” Heinrich Kann ja Vassili Leiner. Sellest pidi saama Eesti suurim ja moodsaim haigla, kus oli ette nähtud mitmeid uusi lahendusi. Seinad ja laed pidid olema helikindlad, põrandal eriline kate müra vähendamiseks, lükanduksed ruumi kokkuhoiuks, lift. Palatites plaaniti voodikohti sajale patsiendile. Haigla valmis kokkuhoiu eesmärgil veidi väiksemas mahus, kui oli algselt plaanitud, 1940. aastal ja võeti kasutusse 1941. aasta veebruaris.

Maret Soorsk. Lugu ilmunud Saaremaa Muuseumi Fb lehel.