Helgi Tammuri mälestused-meenutused
Helgi Tammur on oma ämmaemandaks saamise päevast alates pidanud põhjalikke päevikuid ja detailset arhiivi sünnilugude, statistika, nimede ja kõige muuga, mis avab ajalooukse hämmastavasse maailma. See on maailm täis ajaloolisi verstaposte, hetkel meie jaoks võõra ja kummalisena tunduvatest oludest, rõõmsatest ja vähem rõõmsatest lugudest. Siin on vaid pisike osa sellest üüratust kogumist, mida Helgi on pidanud ja peab edasi. Vaikselt saame Helgi loal lugusid avaldada ka edaspidi. :)
Õppisin 1968.a. kuni 1971.a. Tallinna Meditsiinikoolis ämmaemandaks.
1969.a dets. alustasin töötamist Tallinna Keskhaigla II günekoloogia osakonnas õena.
1971.a. veebruaris lõpetasin kooli ja palusin suunamiskomisjonil end suunata Saaremaale tööle.
Esimene reis Saaremale toimus märtsi alguses küllakutsega, mille hankisin ühelt saarlannalt, kes oli haiglaravil.
Sõitsin esmakordselt lennukiga Tallinnast Kingisseppa.
Haigla kantseleis kohtusin dr. Meritamega, kes soovis, et alustaksin kohe tööga, kuna lastetoas oli suur õdede puudus.
Kuna tulin olukorraga alles tutvumas, soovisin siiski paar nädalat aega, et saaksin Tallinnas töö lõpetada ja Pärnus pisut puhata.
Alustasin töötamist Kingissepa Rajooni Keskhaiglas 17. märts 1971.a
Sünnitusosakonnas oli parasjagu remont ja sünnitus asus II korrusel günekoloogiaosakonna pinnal. Günekoloogia osakond omakorda haavaosakonna fuajees. Töökoormuseks pakuti kohe 1,5 ametkohta lastetoas. Lapsi oli korraga lastetoas 15-20. Kõiki tuli iga 3-4 t järel ümbermähkida ja emade juurde sööma viia. Valvekord kestis tavaliselt 24 tundi.
Sünnitustoas oli kaks kraanikaussi, millest tuli tunde sooja vett oodata. Tite vannitamiseks suur emailkauss, kuhu peale vee lisati ka kaaliumpermanganaadilahu. Protseduuride jaoks laud süstaldega. Sünnitustoast läks uks väiksesse ruumi, kus olid ravimite ja muu vajaliku jaoks kapid. Hiljem hakkasime seal süstlaid keetma, et sünnitustoas ei oleks penitsilliiniauru jne. Sünnitamiseks oli vana, tavalisest laiem voodi, kus peal naised sünnitasid. Tuharate all pandi kolmnurkne kõva padi. Ämmaemand istus jalutsis ja ootas lapse ilmaletulekut.
Varuks oli kõrval veel pisut uuem metallist kokku lükatav sünnitusvoodi-laud. Neid kasutasime kuni 2005.aastani. Sellele ronimiseks kasutasime taburetti. Peale sünnitust pandi sünnitanu kanderaamile, tuharate alla neerukauss vere kogumiseks. Kaks tundi pidi naine koridoris niimoodi ootama üldpalatisse viimist. Platsenta verd koguti suurtesse ampullidesse, pakiti vastavatesse puidust lahtritega kastidesse ja saadeti farmaatsia tehasele Tallinna. Peeti ranget arvestust ja maksti lisatasu.
Lastearstid käisid valvegraafiku alusel. Hiljem jäid pikemaks perioodiks. Igal hommikul mähiti vastsündinud järjekorras lahti, arst vaatas ja kuulas lapsukese läbi. Õde mähkis järjest lapsed pambuks ja viis ema juurde tissima. Esimesed päevad, kui emal piima ei olnud, viibis ta lastetoas, saades toiduks köögis keedetud tummi. Vajadusel määras lastearst ravi või erilise jälgimise lapsele. Enneaegseid vastsündinuid kasvatasime lahtises, alt soojendusega kuvöösis. Toimus looduslik valik, kes oli tugev jäi elama, kes nõrk suri.
ESIMENE PERESÜNNITUS 08.02.1989.a. ema K ja isa A võtsid koos vastu oma poja. Mõtte sünnitusel osaleda sai isa Viljandis lastekaitseliidu asutamiskoosolekult. Eeltööd tuli teha kõvasti. Korda teha sanitaarraamat, käia kopsuröntgenis, kirurgidelt hankida opi riietus. Mõlemad jäid rahule, järgmise lapse tahavad kindlast koos sünnitada. Palatikaaslaste ja ka personali seisukohad vastakad. Emadele võimaldatakse kolme aastast kodusolemist koos lapsega.
1991. aasta: poliitika maastikul toimuvad suured muutused, ajad on väga ärevad. Suvekuudel suudetakse Eesti Nõukogude Liidust rahulikult eraldada, st Eesti saavutab 20.08.1991.a. taasiseseisvuse. Kehtestatakse talongid toitudele, alkoholile, majapidamistarvetele. Igal pool olid pikad järjekorrad, vahetati talonge.
Rasedad said naistenõuandlast tõendi, millega said lastele riideid osta, isegi marlit mähiste tarbeks.
Inimestel oli raha, aga kaupu nappis. Kasutati tutvuseid kaubanduses, et midagi paremat kätte saada. Kingituste hankimiseks tehti igasugu vangerdusi.
1995 aasta : juulikuust algas “Imiku Projekt“, mille käigus jagati vastsündinutele kombinesoone, sipukaid, hooldusvahendeid, kirjandust jne.
Meie haiglas praktikal olnud soomlannad, Pori meditsiinikoolist, koostasid meile infovoldiku sünnitajatele „Lapse ootel“, mis lõppes luuleridadega: emad, te võite salata iseennast, see on teie asi, aga mitte oma tähendust, seda õigust teil pole.
Sel aastal sisustasime eraldi sünnitustoa peredele. Selleks sai üks väike palat õeposti vastas. Ruumi mahtus sünnituslaud, mähkimislaud, ravimite kapp, kušett, nahast kott-tool.