Haiglast ja elektrihindadest. Märt Kõlli arvamuslugu.
Eile tekitas suurt poleemikat Kuressaare Haigla jagatud elektriarvete võrdlus. Täna kirjutab energiatest ja haiglatest pikemalt Kuressaare Haigla juht Märt Kõlli:
Kuressaare Haigla augusti elektrienergia tulemused olid oodatult rekordilised. Tarbisime 107 MWh elektrienergiat ja maksime selle eest (koos kõikide tasudega) 55 947 €.
Võrdluseks: aasta tagasi täpselt samade tarbimisnumbrite juures tasusisme energiamonopolile 17 000 €, mis teeb kulude kasvuks 328%. Ehk siis tasume enam üle kolme korra – vahe aastatagusega on 38 000 €.
Mida oleks Kuressaare haigla saanud teha 38 000 € eest kuus? Ravida ambulatoorselt 584 patsienti või statsionaarselt 20 patseinti, tasuda tööjõukulud ca 7 arstile või 16-le õendustöötajale, osta ultraheliaparaat või diiselgeneraator, teha ilusaks 50 m2 keskkonda ja palju muud.
Küsitakse, kuidas haiglad hakkama saavad. Vastuseks on see, et nagu kodumajapidamised ja muud ettevõtted. Ehk siis investeeringud tuleb edasi lükata, mittevajalikud ostud lõpetada, töötajate töötingimuste parandamine ja palgatõusud külmutada, partnerite arved maksta viivitusega, lunida toetusi, võtta laenu (kui keegi siis veel midagi annab) ja kõige mustema stsenaariumi puhul - minna pankrotti.
Veel üks reljeefne näide: (tavapärase pikka aega kehtinud börsihinna korral) aastal 2020 olid meie kulud mainitud energialiigile ca 120 000 €. Seega on käesoleval aastal üks kuu võrdne ligi poolega meie tollasest aastakulust (sic)!
Tähepanuta jääb aga veel kuulus riigieelarvesse laekuv käibemaks. Meie näite puhul: tasusime käibemaksu 9 300 € ja aasta tagasi 2 800 € - ehk samuti kolmekordne vahe. Siit omakorda võime teha paralleeli, et kogu Eesti on tasunud riigieelarvesse kolm korda enam elektrienergia käibemaksu! Ja siinkohal ka probleem – juhid, mis iganes tasandil, ei ole nõus loobuma tuludest (edust).
Antud juhul on 0 motivatsiooni maksukogumise ja eelarve (üle)täitmisega seotud ametnikkonnal. Mingil juhul ei olda nõus oma suurepäraseid tulemusi minimeerima. Põhjendada saab vaba ettevõtluskeskkonna piiramise, ühetaolise maksusüsteemi, Euroliidu regulatsioonidega ja muu säärasega.
Teine probleem on poliitiline juhtkond, kelle jaoks eelarve kui selline on tulemuslikkuse mõõdupuu. Mida enam ülelakumisi, seda enam saab tagasi maksta sõltuvuslikke toetusi ja muid inspiratsiooni ja loovust kahandavaid meetmeid. Lisaks on toetustega üks saatanlik trikk – alati jääb midagi üle. Ehk siis leitakse ühiskonnagrupid, keda toetama ei pea. Antud juhul on need ettevõtted.
Üldistatult ei pea me rääkima, kuidas haiglad hakkama saavad ja kas operatsioone tehakse küünlavalgel. Küsimus on kogu meie elanikkonnas ja lõppeks ka tööhõives. Iga energiasisendi kulukuse tõttu kaotatud töökoht tähendab inimest, kes liigub toetustele, ei tarbi, ei maksa vajalikke makse ja kogu tervikus on vähem rahalist energiat. Liigume väga ohtlikul kursil.
Suur mure on lisaks veel asjaolu, et oleme ise elektrienergia tootmisvõimekusega riik. Olgugi, et meie võimekus põhineb väidetavalt keskkonnaohtlikkul põlevkivil. Tänu CO2 maksu tinglikult arvestuslikele printsiipidele muudeti põlevkivi energia globaalsel tasandil suhteliselt kallimaks, mis motiveeris meie energiabojaare tootmist vähendama ja vahendama odavamat. Seoses aasta tagasi (juuni 2021) alguse saanud hinnakasvule tekkisid võimalused teenida omahinnast kordades priskemaid numbreid aga ainult optimaalsete (nõudlusest natuke vähemate) mahtude korral.
Taaskord - näidake mulle mõnd juhti, kes selliselt ei käituks.
Arvestades meie tänast olukorda, kus kihutame kuristiku suunas piirkiirust ületades, on ääretult kurb Toompealt kõlav kõrvulukustav vaikus. CO2 kvoodimüügi reformist piiksub kuskil Poola.
Eesti keel oma mitmetähenduslikkuses on tõesti meie suurim aare.
Ja siinkohal võiks öelda, et väga suur tõenäosus, et kogu meie rahvas „satub aastavahetuseks haiglasse“.