Märt Kõlli intervjuu Saarte Hääles - mis on Kuressaare Haigla tulevik?

https://saartehaal.postimees.ee/8002682/mart-kolli-kuressaare-haiglat-ahvardab-oht-iseseisvusest-ilma-jaada

Sihtasutuse Kuressaare Haigla juhatuse liikme Märt Kõlli hinnangul on haiglal praegu keerulised ajad – juba juulist võib haigla kaotada õiguse südamestimulaatoreid paigaldada ja vahetada, tulevikus ähvardab haiglat aga oht oma iseotsustamise õigusest sootuks ilma jääda.
 

Märt Kõlli, mis saab Kuressaare haigla õigusest südamestimulaatoreid paigaldada ja vahetada? Kas on lootust, et see õigus jääb meie haiglale ka tulevikus?

Stimulaatorite teema on jätkuvalt väga keeruline. Praegune seis on selline, et saame protseduuridega jätkata 1. juulini. Seega – kõik saarlased, kellel oleks vaja stimulaator paigaldada, seda vahetada või kontrollida, palume teil pöörduda Kuressaare haigla poole ja ennast kirja panna.

Mis edasi saab, me veel ei tea. Põhimõtteliselt oleks selline stsenaarium, et hakkaksime nii-öelda allhanget tegema Tartu ülikooli kliinikumile. See stsenaarium vajab aga alles läbitöötamist. Selleks peavad olema väga konkreetsed ettepanekud, kuidas see allhange välja nägema hakkaks, millised on poolte õigused, millises haiglas asuvad töölepingud. Kuna tippspetsialistide jaoks on tähtis olla oma otsustes sõltumatu, on oluline, et doktor Hasso Uuetoal säiliks võimalus ise otsustada oma ravitaktikate ja muude asjade osas.

Kui see stsenaarium peaks õnnestuma, siis sisuliselt ei muutuks teenuse korralduses otseselt midagi. Kõik jääb samaks, ainult et Kuressaare haigla on allhankija, mitte ise otse teenuse osutaja. Sarnane konstruktsioon on ka varem päevakorral olnud, näiteks kopsuarst Jaanika Suluste osas – eeldati, et teeme allhanget, aga haigekassa leping liigub Põhja-Eesti regionaalhaiglasse.

See on halb trend, et püütakse reguleerida teemasid, mis reguleerimist otseselt ei vaja.

Sotsiaalministeeriumis on valmimas dokument "Haiglavõrgu arengusuunad". Milline tulevik ootaks selle dokumendi järgi Kuressaare haiglat?

See arengusuundade dokument ei ole lõplik, töö selle kallal käib. Dokument peaks ametlikuks saama sel sügisel, mil see liigub valitsusse.

Dokumendi tähtsamaid märksõnu on võrgustumine, mis tähendaks Eesti tervishoiumaastikul väga suurt muudatust. Ei saa salata – see plaan teeb meid murelikuks. Meie näeme seda, et ministeerium soovib üldhaiglate suuremat allutamist hiigelhaiglatele – Tallinna haiglatest kokku liidetavale Põhja-Eesti regionaalhaiglale ja Tartu ülikooli kliinikumile. Kuressaare haigla hakkaks kuuluma muidugi Põhja-Eesti regionaalhaigla geograafilisse piirkonda.

Meie haiglale tähendaks võrgustamine seda, et siinsete asjade üle otsustataks mitte kohapeal, vaid Tallinnas.

Kui vaadata Haapsalu või Rapla haiglat – sealt on suur osa teenuseid viidud Tallinna. Täna on need haiglad pigem logistikaüksused. Statsionaarset teenust küll osutatakse, aga pigem toetavate teenustena.

Nii palju kui olen aru saanud, liidetakse Rapla, Haapsalu ja Hiiumaa üksused ka juriidiliselt regionaalhaiglaga. See tähendab, et need haiglad jäävad ainult osakonna staatusesse.

Järgmine samm on juba võrgustumise igakülgne jätkumine. Ministeeriumi ametnikud on muidugi kidakeelsed – praegu ei ütle veel keegi, mis ajast on kavas Kuressaare haigla omavalitsuselt jõuga ära võtta ja selle sõltumatus kaotada.

Kas võrgustumine poleks Kuressaare haigla jaoks siis võimalus saada Tallinna spetsialiste kergemini Saaremaale tööle?

See ilus jutt, et "nii on suuremad võimalused kasutada kõiki meie ressursse" tähendab pigem, et üldhaiglad on logistikakeskused, kes transpordivad patsiente suurtesse haiglatesse.

Kuressaare haiglale võib Tallinna haiglate liitmine tõesti tähendada teatud võimalust kedagi värvata. Aga pigem siis, kui kõigile Saaremaa taustaga, ent mandril töötavatele spetsialistidele ei ole selline hiigelasutus meeltmööda ja mõni neist otsustab seetõttu kodusaare haigla kasuks.

Sellesse aga, et Kuressaare haiglal oleks tänu võrgustumisele kergem mõnd PERH-is töötavat spetsialisti siia kohapeale vastuvõtte tegema saada, ma eriti ei usu. Võrgustumise esimene etapp on näidanud, et Tallinnas ja Tartus töötavatel spetsialistidel kuigi suurt huvi nii-öelda ääremaal tegutsevatesse haiglatesse tööle sõita ei ole. Ja ega juhtkond kedagi väga sundida saa. Põhimõtteliselt piirdub asi sellega, et teenust osutatakse Tallinnas ja Tartus ning Haapsalu ja Põlva patsiendid sõidutatakse pigem sinna.

Kas see, kui Kuressaare haigla asjade üle hakatakse otsustama Tallinnas, võib tähendada ka seda, et vähiravi, mille saarele saamise nimel nii palju tööd tehti, ja neeruasendusravi hakkavad saarlased tulevikus saama Tallinnas?

Suur risk on selleks küll. Ma arvan, et kui kohalik omavalitsus muudab haigla omandivormi ja võõrandab Kuressaare haigla regionaalhaiglale, siis hakatakse rõhuma efektiivsusele ja otsima kokkuhoiukohti. Ja seda tehakse mitte keskuste, vaid kaugel asuvate haiglate ja osakondade arvelt. Sellistel puhkudel asjad ju niimoodi käivad.

Kas Saaremaa mereline asukoht meid ei päästa?

Mingil määral võib ju päästa, aga kõik oleneb inimestest, kes otsustusprotsesside juures on ja kes suudavad vastuargumente esitada.

Soovin Saaremaa vallale jõudu ja järjekindlust seismaks selle eest, et olla peremees omal maal ning seda ka tervishoiu valdkonnas. Kui Kuressaare haigla on omavalitsuse käes, siis on vähemalt teoreetiline võimalus teenust ja selle sisu suunata. Kindlasti on valla eelarve õhuke ja raha nõudvaid valdkondi palju, aga see, et saarlaste tervist puudutavaid otsuseid tehtaks kohapeal, mitte Tallinnas, on väga-väga oluline.