Kummardus ämmaemandatele!
Tänasel päeval tõstame eriliselt esile kõiki meie imelisi ämmaemandaid, kes on naistele ja nende peredele toeks ühel kõige võimsamal, ent sageli ka parajalt katsumusterohkel teekonnal. Lapse sünd on miski, mis jääb inimesele meelde kogu eluks. Samamoodi on sellesse mälestusse talletunud need inimesed, kes tol hetkel juures olid, abistasid, toetasid. Rõõmuga võime tõdeda, et meie ämmaemandaid on alati taevani kiidetud ning kirjutame sellele kiitusele sajakordselt alla. Aitäh teile, armsad Kuressaare Haigla 14 ämmaemandat, kes te oma tööd südame ja hoolega teete!
Keda vähegi köidab ajalugu, leiab palju ühist meie üle 50 aasta ämmaemandana töötanud Helgi Tammuriga, kes on aastate jooksul ülima täpsuse ja detailsusega dokumenteerinud kõike, mis on haigla elu ja sünnitusabiga seotud. Helgi jutte ja pajatusi võibki kuulama jääda - mõni lugu tundub uskumatu, teine paneb naerust rõkkama. Aga on ka neid traagilisi lugusid, mida kuulates tõmbub rinnus vaakumisse. Praegu võime kergendusega hingata ja elada teadmises, et need traagilise alatooniga lood, mis olid võimalikud veel mõnikümmend aastat tagasi, on tänapäeval haruharvad erandid ning meie ümber on teadlikud, haritud ja kogenud ämmaemandad ja arstid.
Helgi meenutab 1974. aastat: "Süstlad olid klaaskolbidega, neid tuli igal hommikul destilleeritud veega 1 tund keeta. Ikka juhtus, et vesi sai otsa ja süstlad kõrbesid põhja. Kõige tüütumad olid titelutid ja mikroklistiiriballoonid. Kumm ajas jubedat haisu. Vahest helistati günekoloogiast või laborist, et mida te jälle kärsatate?
Apteegist uued esemed ja elu veeres edasi. Tilgasüsteemid valmistasime ise läbipaistmatust kummist. Vahelülideks klaasist tilgaampull ja kontroll-lüli õhu liikumise jälgimiseks. Neid tuli leotada, lahti võtta, kokku monteerida, keeta. Steriilse lina vahel säilitada. Hiljem kuumutati autoklaavis. Õlisüstlad puhastati kõigepealt eetriga, pesti ja keedeti. Puhtad süstlad hoiti nõrutatult kinnises sterilisaatoris. Keeduvees hõljus vahel igasugu helbeid. Tangid ja vaakumiotsikud kõik keedeti ja hoiti triigitud lina vahel."
Samuti on Helgi oma mälestustesse jäädvustanud ühe märkimisväärse loo: "Kiirabiautojuht Eduard Rahu, kes töötas 1947. aastast haiglas, meenutab üht kirevat seika tema tööaastatest. 05.12.1950. kutsuti kiirabi Kihelkonnale appi sünnitajale. Kuna oli konstitutsiooniaastapäev ja peeti pidu, siis autojuhile kedagi kaasa ei antud, loodeti, et küllap keegi tuleb sünnitajaga kaasa. Kohapeal aga “suruti“ autosse veel tuberkuloosi põdev mees. Pärast selgus, et mehest oli suur kasu. Sõitnud mõned kilomeetrid, koputas mees vastu kabiini ja ütles: „Hakkab tulema“. Ühtegi abivahendit autos ei olnud. Oma ema juttudest meenus autojuhile, et nabanöör tuleb läbi lõigata. Õnneks oli taskunuga kaasas. Kuhu aga lapsuke mähkida? Ema andis oma aluspüksid ja ütles ühe lapse veel tulevat. Juht ei uskunud ja jätkas sõitu. Peagi äge koputus ja teade kellegi sündimisest. Mähkmeks sai suur taskurätt ja autojuhi lambanahkne kasukas katteks kogu perele. Teine laps ei nutnud nagu vaja, mis pani „ämmaemanda“ muretsema. Haiglasse jõudes kostis kabiinist ilus kahehäälne nutulaul, suur murekoorem asendus õnne ja uhkustundega."
Imelist ämmaemandate päeva ja aitäh teile, meie armsad ämmakad!