Kuressaare haiglast on saanud oluline koht kogu Eesti hemofiiliapatsientidele

Veebruaris käivitus rehabilitatsiooniprojekt hemofiiliapatsientidele ja siis sai otsustatud, et Eesti Hemofiiliaühingu esindajad lähevad meeskonnaga kohtuma kui projekt on täies hoos.
Kahjuks muutis pandeemia algselt planeeritut. Nüüd, kui viirus on maha surutud ja Kuressaare Haigla raskused seljatanud, saame me oma rehabilitatsiooniprojektiga jätkata.

Peale liikumispiiranguid oli sõit Saaremaale nagu välismaale minek, hing kripeldas juba mitu päeva varem. Õnneks oli piir lahti, ei olnud politseid ega piirivalvet. Need ajad on kauges mälusopis, kui Kuivastus tuli sissepääsuks luba ette näidata võõrkeelsele sõdurile. See oli asi, mida ma lapsena kõige enam sellel sõidul pelgasin. Samas ootasin seda mõnusat saare hääldust ja teistsugust olemist.
Saaremaale sõidul inimestega kokku ei puutunud, auto annab vabaduse ja samas eraldatuse. Praamil jäime autosse, ei hakanud elamusi otsima. Eriolukorras on ka midagi head, inimesed ei ela enam üksteise kukil ja isegi puhkepaus Kaali järve ääres oli tore, sest seal olid vaid lugematud pesitsevad kuldnokad, magusalt lõhnavad vahtrad, korjamata nurmenukud, tagurpidi mets järvepeeglis ja ei ühtegi inimest peale meie.

Kuressaare oli endiselt ilus ja puhas, võimalus oli ka mõni söögikoht leida, kus võis nautida ainsaks kliendiks olemist. Inimesed järgivad väga piiranguid ja isegi linnasaginas sagib igaüks omaette.

Järgmisel päeval toimus kohtumine haiglas. Kas ikka sisse saab ja mida tegema peab? Väike närv on sees, lähenedes peauksele. Sees võtab meid vastu pealaest jalatallani skafandris töötaja. Tuleb täita covid-19 tervisedeklaratsioon, mõõdetakse temperatuuri. Deklaratsioonis on küsimus hingamisraskuste kohta... ei, ei muidugi ei ole. Siis saame maskid ette, esimest korda. Jõudes kolmandale korrusele ja kui nüüd keegi küsiks hingamisraskuste kohta veel, siis on, muidugi on, nendes maskides on ju võimatu hingata ja kuum on ja... ah, aga need töötajad on päevast päeva, kogu aeg nende maskidega ja enamgi veel.

Meid võeti väga soojalt vastu, meeskond tuli kokku. Rääkisime probleemidest ja sellest, kuidas edasi minna. Ma sain isiklikult tänada nii sotsiaaltöötajat, kui füsioterapeuti, kellest oli mulle veebruaris väga suur abi. Füsioterapeudiks on Lisette Toplaan, kellel on Inglismaalt kogemus hemofiiliahaigetega.

Loodetavasti saavad ka teised patsiendid nii positiivseid tulemusi.

Loomulikult tänud ka arstidele, teistele spetsialistidele ja organiseerijatele.

Kahjuks tuleb nüüd ohutusega arvestada ja iga rehabilitatsiooniprojekti tulev patsient, peab tegema ka covid-19 testi. Ootame veel basseini avamist, sest see on füsioteraapias oluline abiline.
Projekt on väga hästi käima läinud, nõudlus ületab pakkumise. Ressursid on piiratud, aeg samuti, kuid patsiendid on oodanud midagi sellist kogu elu.

See on oluline valdkond, mida siiani ükski tervishoiuasutus ei pakkunud. Kahjuks ka praegu on selle rahastus veel piiratud ja vaja läheb sponsori abi.

Mandril jääb mulje, et päris haiglad saavad olla vaid suured ja võimsad. Ja siis on mingid maakonnahaiglad, mis on ajahammaste pureda jäetud. Kuid Kuressaare haigla tõestab, et see pole nii. Seal on võimalused, seal on inimlikkus, seal on aega patsiendile pühenduda ja ta ära kuulata. Samas on lisaks inimlikkusele ka hubasus, püütakse midagi teha, et patsient ennast mugavalt tunneks.

Me loodame, et see projekt ei jää ühekordseks, vaid muutub tavaliseks hemofiiliapatsientide elu osaks, sest see aitab meid toime tulla nii tööl kui elus.

Veel üks õhtu Kuressaares ja järgmisel päeval jälle koduteele. Mõni kõrvalepõige Tuulikumäele ja Maasilinna, natuke veel Muhus seigelda. Koguva küla on alles, kuid inimtühi. Üügu pank annab elamuse ja kinnituse, et suvel tuleb panga äärele piknikule tulla.

Elu läheb edasi!